„Rohelisest“ kaardilugejast MM-ralli võitjaks ehk Erik Lepiksoni lugu

Hooaja teises intervjuus toob Rauno Paltser lugejani Egon Kauri kaardilugeja ja EAL juhatuse esimehe Erik Lepiksoni mõtted.

Jaanuari kuus intervjueerisin Sinu head sõpra Simo Koskineni ning tema ütles, et sattus autoralli juurde tänu sõpradele. Kas võib väita, et Sinu ralli juurde sattumisel oli suur roll Su isal Robert Lepiksonil ?

Kindlasti. Isaga käisin koos vaatamas rallit juba siis, kui sõitis veel ekipaaž Riho Parts – Aare Kaaristo EMEXi värvides Nissaniga. Aasta võis siis olla 94. Tõenäoliselt käisin ka varem raja ääres, kuid seda nii täpselt ei mäleta. Aastal 2002 hakkasin käima rallisid isa eeskujul pildistamas aga sõitmise juurde ma kahjuks tema eluajal ei jõudnud. Küll olin ma tutvunud kaardilugemise köögipoolega, vaadanud isa legende, sisevideot jne. Rallihuvi aitas minuni tuua kindlasti ka sõber ja klassivend Martin Rauam, kelle karjääri ma otsast lõpuni (eeldades, et see on lõppenud) jälginud olen.

Sarnaselt isaga alustasid ka Sina alguses rallivõistluste fotograafina ja alles seejärel liikusid rajaäärest ralliautosse ning nüüdseks oled ka EAL juhatuse esimees. Kas need sammud on juhuslikult liikunud sama rada pidi, kui Su isal, või pole sel juhuslikkusel mingit pistmist?

Eks isa ikka suunas pigem pilti tegema. Kes tahaks, et tema laps mingi hullu kõrval metsas kihutaks? Samas kasvab süües isu ja kui sain võimaluse rallit seestpoolt tuuleklaasi näha, võtsin sellest kohe kinni ja tagasi pole vaadanud. Pildistamine meeldib mulle endiselt ja kui võimalus tuleb, siis haaran alati fotoka ja jooksen raja äärde. EAL-i juurde jõudsin esmalt läbi Eesti Rallisportlaste Liidu, mille sõpradega asutasime. Soov oli sõna sekka öelda ala arengus ja nii see vaikselt läks kuni tänaseni, kus istun EAL-i juhatuses. Samas ei ole see ametinimetus kindlasti eesmärk omaette ja juhatusse minnes ei olnud minu motivatsiooniks isa jälgedes käimine.

2003. aastal ilmus kõigi Eesti autospordi fännide rõõmuks esimene aastaraamat Ralliaasta (tänaseks nime saanud Autosport), mille üks kaasautoritest olid ka Sina. Kas sel aastal, kui ilmub kümnes juubeliraamat, võib tagasi vaadata ja öelda, et Indrek Ilomets ja tema meeskond k.a. Sina olete teinud ära suure töö Eesti autospordi ajaloo talletamisel?

Kindlasti on autospordi aastaraamat üks väga tänuväärne teos ning ma tahaksin siinkohal väga tänada Indrekut, kes oma meeskonnaga on ennastsalgavalt selle raamatut teinud. Minu panus on piirdunud fotodega ja kahjuks pean ütlema, et erinevalt kõikidest eelnevatest aastatest ei ole 2012. a. raamatus ühtegi minu tehtud fotot. Mis puutub aastaraamatu tulevikku, siis praeguse info kohaselt tahaks Indrek nö. teatepulga üle anda ja EAL-i ülesanne on kokku pana meeskond, kes selle teatepulga vastu võtaks ja seda väärikalt kanda suudaks. Kindlasti teen omalt poolt kõik, et Indreku ja tema meeskonna poolt alustatud raamatusari jätkuks. Täna tundub aastaraamat lihtsalt kui kokkuvõte möödunud aastast, kuid 2003. a. raamatut sirvides peaks igaüks hakkama aru saama, mis väärtus sel raamatul tegelikult on.

Mõnda aega olid ka portaali mootorisport.ee vedaja. Mis sellest projektist tänaseks saanud on?

Mootorisport.ee oli minu ja Karli Sauli poolt käimalükatud portaal, mille eesmärgiks oli oma fotosid avalikustada. Taolisi fotosaite sel hetkel väga ei olnud, mistõttu pidasime seda lehte vajalikuks. Ma ei ole kunagi aru saanud nendest fotograafidest, kes endale sahtlisse pilte teevad. Kunst, mille alaliik fotograafia kahtlemata on, on rahvale mõeldud ja fotode sahtlisse tegemine ei ole kindlasti hea praktika. Mõni aeg pärast mootorisport.ee avamist tekkis ka teine sarnane veebikeskkond, mille aadress oli minu mäletamist mööda rallyphotos.live.ee. Kuna leidsime, et koos on võimalik asju paremini teha, siis avasime motorsport.ee, kuhu tegid pilte juba terve huk inimesi – lisaks mulle ka Karlile veel Rauno Kais, Raul Kulgevee, Ilmar Aavik, Tanel Israel ja Indrek Allik. Paljud viimatinimetatutest on ka tänaseni aktiivselt rallisporti pildistamas. Tänaseks on minu fotohuvi jäänud kahetsusväärselt teiste tegevuste varju, mistõttu ei ole minu pilte ka enam kusagil näha aga asjaolude muutudes üritan kindlasti pildistamise juurde naasta.

Tegid oma debüüdi kaardilugejana 2007. aasta Tallinna rallil, kui lugesid kaarti Rain Lipsonile. Räägi lähemalt, kuidas see koostöö alguse sai?

Väga lihtne – Rain tahtis sõita ja kaardilugejat polnud. Mina tahtsin proovida kaardilugemist, aga kogemust ega sõitjat polnud. Nii saigi üheskoos see rallihooaeg ette võetud. Kogemust meil kumbalgi polnud, aga auto oli õnneks piisavalt aeglane, et sai tasapisi õppida. Kindlasti tuleb siinkohal öelda tänusõnad Raul Kulgevee’le, kes mulle kaardilugemise köögipoolt lähemalt tutvustas ning Raini isa Jaan’ile, kes hoolitses auto, hooldusmeeskonna ja kõige muu sarnase organiseerimise eest. Muide, nö tagaotsas sõitmine andis mulle hindamatu kogemuse edasises tegevust EAL-is silmas pidades, kuivõrd ma tean väga hästi, mis tunne on startida nt sajanda autona.

Simo ütles, et tema mentor on olnud Kristo Kraag ning et just temal on suur roll selles, milliseks kaardilugejaks ta tänaseks kujunenud on. Kuidas on lood Sinuga, kes on olnud Sinu mentor selle ala köögipoolt tutvustades ja sind innustades, õpetades?

Mu esimene mentor oli kindlasti isa, kelle käest sain üldse teada, mis on legend, miks ja kuidas seda koostatakse jne. Raul Kulgevee oli mees, kes seletas ära, misasi on AKP, millele ja kuidas tuleb minuteid otsa liita ajakaardil jne. Kui A ja O selgeks sai, siis hakkasin nõu küsima juba Simolt ja Kristolt. Kõik eelnimetatud on omanud suurt rolli minu arengus. Samas olen ma veendunud, et suurimat rolli iga kaardilugeja kujunemises arengus kujudab kaardilugemine kui tegevus ise. Teadmisi saad teistelt õppida, aga kogemused, rütmitaju, taguotsa järgi sõitmine jne tuleb ikka kogemusest.

2009.aastal algas Sinu koostöö Egon Kauriga ning kohe esimesel aasta lõpetasite nii absoluutarvestuses, kui ka N4 klassis väga kõrgel teisel positsioonil. Kuidas tekkis rallipaar Kaur – Lepikson ning kui hooaja lõpptulemust vaadata, siis vist klappis kõik esimesest rallist alates?

Rallipaar Kaur-Lepikson sai alguse sellest, et Simo, Egoni eelmine kaardilugeja, oli sunnitud tegema aktiivsest rallispordist väikese pausi ja Egonil oli uut kaardilugejat vaja. Ma ei tea, miks ja kuidas Egon ja Simo jõudsid nii lolli otsuseni, et mingit “rohelist” kaardilugejat sellesse projekti kaasta, aga olen selle eest neile väga tänulik. Mõelge ise – ma olin sõitnud 3-4 rallit piloodiga, kes polnud varem sõitnud ning autoga, mis väga suuri kiirusi ei näidanud ja järsku istusin N-rühma autosse, mida roolis tulevane Eesti meister. Pinge oli suur ja küllap esimesel paaril sõidul oli Egonil hirmus, aga hakkama saime. Selles mõttes oli hea, et mind kohe vette visati – olin fakti ees, kas õpin kohe, ruttu ja kiiresti ujuma või lõpetan võpsikus. Otsustasin valida esimese variandi kasuks.

Järgmisel aastal sõitsite koos Egoniga juba Markko Märtini juhitud MM Motorsport meeskonnas ning tulite N4 klassi Eesti meistriteks, kuid seda vaid 1 punktilise eduga Margus Remmaku ja Urmas Roosimaa / Olaf Suuderi ees. Kui nüüd sellele Saaremaa rallile tagasi mõelda, siis kuidas selle ralli ja kogu hooaja ise kokku võtaks? Kas Kristo Kraagi masinalt laenatud käigukast päästis tiitli?

Hooaeg oli väga põnev. Alustasime juba kindla plaaniga meistritiitlit jahtida. Hooaja esimesel rallil Võrus saime Oti järel (kes tervet hooaega ei pidanudki sõitma) teise koha, Tallinnas saime oma esimese absoluutvõidu ja kõik tundus juba roosiline. Siis tuli aga Rally Estonia, mille me katkestasime oma lolluse tõttu. Margus aga sõitis lõpuni ja kuna sel etapil jagati punkte koefitsiendiga 1,5, siis langesime punktiarvestuses kolinal. Raplas saime hooaja teise absoluudivõidu ning Viljandis olime samuti oma klassi kiireimad, mistõttu asusime jälle tabelit juhtima. Saaremaale minnes oli pinge suur ja teise päeva esimesel katsel õnnestus meil käigukast ära lõhkuda. Õnneks vedas see ragisev kast meid veel läbi kahe katse ning hooldusesse, kus MM-Motorspordi osavad mehaanikud said 21 minutiga kasti vahetatud ja saime jätkata. See “varukast” pärines tõepoolest Kristo autolt. Siinkohal üks suur aitäh talle veelkord! Muide, olen kuulnud, et pärast seda intsidenti ei liigu Kristo enam oma Subaruga igaks juhuks hooldusala lähistel ringi. Kokkuvõttes võitsimegi napilt N4 meistritiitli, mille järgi olime hooaja algul läinud.

Kas oled kunagi mõelnud selle peale, et Tallinna rallil on Sinu rallikarjääris nö eriline koht - ralli kus Sa debüteerisid ning ka saavutasid oma esimese absoluutarvestuse klassivõidu? Kui palju üldse kaardilugeja mõtleb enne mingit konkreetset rallit seal eelnevatel aastatel saavutatud tulemustele?

Tallinna ralli on minu jaoks eriline kolmel põhjusel - tegin seal oma debüüdi, see on minu koduralli ning saavutasime Egoniga oma esimese absoluutvõidu just Tallinna rallil. Pealinna nime kandval rallil on minu hinnangul äärmiselt suur potentsiaal olenemata sellest, et häid ja huvitavaid katseid siin võrreldes Lõuna-Eestiga napib. Loodan väga, et Tallinna ralli korraldus liigub tõusvas joones ning me ei pea enam kogema olukorda, kus Tallinna ralli ei ole EMV kalendris. Eks ikka mõeldakse eelmistel aastatel konkreetsel rallil saavutatud tulemustele, kuid ma ei ütleks, et sel erilist tähtsust on.

Hooajal 2011 osalesid Eesti meistrivõistlustel Raul Jeetsiga ning WRC Akadeemia sarjas koos Egon Kauriga. Võib vist öelda, et see on olnud seni Su kaardilugeja karjääri kõige töisem aasta?

Kahtlemata. Rauliga sõitsime Lätis ühe ralli ja Rally Estonia, Egoniga Sardiinias, Soomes, Saksamaal, Prantsusmaal ja Walesis. Kokku võis katsekilomeetreid koguneda sel aastal u 1500-1800, mis on u 3 Eesti hooaega. Ühtlasi oli 2011. a üks väljakutsete hooaeg. Rauliga sõites pidin harjuma uue piloodiga ning minu jaoks tagurpidi ja totaalselt teise süsteemi järgi koostatud legendiga. Nalja sai kõvasti, oli ka keerulisi hetki aga kokkuvõttes julgen öelda, et saime mõlemad targemaks ja tulemusega võib rahule jääda. Egoniga WRC Akadeemia sarjas osalemine oli muidugi täiesti omaette kogemus. Lisaks keerulistele rallidele ja suurele sportlikule pingele sain sealt kogemuse suure tiimi all sõitmise osas, õppisin paremini aega kasutama, meeskonnas töötama jne.

Koos Egoniga suundusite täiesti uuele väljakutsele ning osalesite noortele mõeldud MM-sarjas WRC Akadeemia, kus võitsite koos kaks MM-rallit (Sardiinia, Soome) ning lõpetasite hooaja üldarvestuse teise positsiooniga. Palun kirjelda kuidas näeb välja üks päev sarjas WRC Akadeemia nö tehasemeeskonnas?

Päevad on väga erinevad ja parema ülevaate saab ehk nädala kirjeldusest. Üldjuhul algasid ralliga seotud tegevused esmaspäeval ja lõppesid pühapäeval. Sinna sisse mahtusid mitmed meediategevused (pildistamised, autogrammide jagamised jne.), WRC Akadeemia tegemised (külalisloengud, meeskonnaga kohtumised, briifingud jne) ning ralli enda tegevused (rajaga tutvumine, tehniline ülevaatus, ralli starditseremoonia jne). Sellist vaba hetke väga palju ei ole nädala jooksul. Aga seltskond oli lahe ja see oli suurepärane võimalus tegeleda asjaga, mida sa armastad, sisuliselt nädal aega järjest.

Kui aasta varem olite punktilise eduga võitnud Eesti meistritiitli, siis aasta hiljem libises WRC Akadeemia klassis oluliselt väärtuslikum tiitel käest. Kirjutasin ise sel aastal Egoni kodulehele (www.egonkaur.ee) rallide kokkuvõtteid ning mäletan veel siiani, kui raske oli seda Walesi ralli kokkuvõtet kirjutada. Kui nüüd tagasi mõelda, siis kas on õige öelda, et kaotasite meistritiitli Craig Breenile asfaldirallidel, mitte Walesi rallil? Kuidas ise hooaja kokku võtad?

Kuna kaotasime sisuliselt punktiga, siis see võis jääda kõikjale. Kõige lihtsamalt andsime aga punktid käest ära Prantsusmaal, kus katkestasime väljasõidu tõttu olukorras, kus Breen oli juba katkestanud ja meil oleks olnud vaja ainult lõpuni kulgeda. Kahjuks aga ei ole keegi ette pooltki nii tark kui tagantjärgi.

1990 Soome MM-rallil purunes ühel katsel Juha Kannkuneni võistlusmasinal gaasitross ning seejärel nägi publik vaatepilti, kus Kankkunen istus gaasitrossi tõmmates võistlusmasina kapoti all ning Juha Piironen istus roolis. Mis on olnud Sinu senise karjääri kõige nö ekstreemsem moment või mõni naljakas seik?

Poole miljoni euro kaotamine 1 punktiga kvalifitseerub vast üsnagi ekstreemseks momendiks.

Lisaks kaardilugeja ametile teed igapäevatööd advokaadina. Kas nende kahe ameti vahel saab tuua ka paralleele? Kui palju oled pidanud ralli ajal või pärast seda nö oma meeskonna õiguste eest seisma?

Paralleele on kindlasti. Mõlemad ametid nõuavad täpsust ja korrektsust, samuti suhteliselt suurt stressitaluvust ja pingelistes olukordades kiiret otsustusvõimet. Mõlemal ameti puhul on ka väga suur vastutus. Õnneks ei ole mul autospordis väga palju tulnud ette hetki, kus oleks vaja vaielda aga üht-teist pisemat vaidlemist on ikka olnud.

Sinu kohta saab kindlalt väita, et jõuad väga palju. Oled advokaat, EAL juhatuse esimees, kaardilugeja, kahvel.ee toimetaja ning mis peamine, abikaasa ja isa – kus kõik see aeg ja energia?

Energiat võiks rohkem olla, näiteks fotograafia on täielikult tahaplaanile jäänud. Mulle meeldivad lihtsalt paljud asjad ja eriti meeldivad mulle uued väljakutsed. Oht on muidugi selles, et kui sa liiga palju asju korraga ette võtad, siis paratamatult ei suuda sa kõikidele neile piisavalt tähelepanu pöörata. Peab õige tasakaalu leidma ning prioriteedid peavad paigas olema.

Viimastel nädalatel on olnud palju juttu EALi uuest presidendikandidaadist Ari Vatanenist. Palun räägi lähemalt, kuidas sündis otsus teha Ari Vatanenile selline pakkumine ning kui 1981.aasta maailmameister peaks valituks osutuma, siis mis saavad olema tema peamised ülesanded?

Ari Vataneni kandidatuurist on viimasel ajal nii palju juttu olnud, et selle üksikasjalik käsitlemine oleks siinkohal vast üleliigne. Lühidalt öeldes sai kontakt loodud Oleg Grossi kaudu, millele järgnesid mitmed telefonivestlused ning kohtumised. Kuna meie nägemused tema positsioonist ja ülesannetest võimaliku EAL presidendina ühtisid, siis otsustasime juhatusega ükshäälselt esitada Ari Vatanen EAL presidendi kandidaadiks. Lõpliku otsuse langetab muidugi EAL üldkoosolek, mis koguneb 7. märtsil.

Ari Vatanen’i näol on tegemist mehega, kel lisaks suurepärasele suhtlusoskusele ja autoralli maailmameistritiitlile on veel ette näidata pikaajaline poliitiline karjäär Euroopa parlamendis, samuti on ta kandideerinud rahvusvahelise autoliidu presidendiks. Eeltoodud tegevustega seoses on tal tekkinud hindamatuid kontakte nii autospordi kui poliitika ringkondades, millest on kindlasti võimalik ka meil kasu lõigata. Tuletan siinkohal meelde, et EAL presidendil on põhikirja kohaselt esindusfunktsioon, mistõttu on tema peamiseks ülesandeks piltlikult öeldes Eesti lipu lehvitamine ning oma kontaktide kaudu lobitöö tegemine meie autospordi hüvanguks. Loodame, et Ari Vatanen avab meile nii mõnegi ukse nii kodumaal kui rahvusvahelisel areenil, samuti loodame tema abiga saavutada paremat kontakti FIA-ga. Ei saa salata, et Ari Vataneni valituks osutumise korral tehtaks Eesti spordi ajalugu, kuivõrd mitte kunagi ei ole olnud mitte-eestlane alaliidu presidendiks. Samas on minu hinnangul oluline keskenduda pigem sellele, mida Ari Vatanen saab Eesti autospordi heaks ära teha, mitte sellele millise riigi nimi tema passis ilutseb.

Viimastel aastatel on EAL panustanud omajagu ka noortetöösse. Palun räägi sellest ettevõtmisest veidi lähemalt - mida see noortetöö hõlmab, mitu korda aastas toimuvad nö. workshohpid jne…?

Noortetöö on kahtlemata üks EAL-i prioriteete, kuivõrd ilma noorte pealekasvuta ei ole meil tulevikku. Oleme tõsiselt tööd teinud selle kallal, et juba maast madalast saaksid väikesed poisid ja tüdrukud autospordi maitse suhu. Näiteks on lähiajal koostöös hobikardikeskustega käivitumas kardisari, milles osalemine peaks olema taskukohane igaühele ning pakkuma suurepärase võimaluse autospordiga tutvust teha. Samuti oleme EAL Akadeemia lipu all viinud 2012 aastal läbi noorte koolitusprogrammi, mis jätkub ka 2013 aastal, tõsi, vähe teises formaadis. Kui me tahame, et meil ka tulevikus oleks omad Kevin Korjused ja Ott Tänakud, siis on meil vaja luua laialdasi võmalusi autospordiga tegelemiseks ning tagada, et autosportlase karjääriredelil ei oleks ühtegi astet puudu.

Kuidas Eesti autoralli tulevik tundub?

Siin ei ole midagi tunduda, tööd peab tegema. Noorte pealekasvu eest tuleb hoolitseda, rallide korraldajaid tuleb aidata ja suunata, koostööd naaberriikidega arendada jne. Tööpõld on lai aga ma olen väga optimistlik tuleviku suhtes, muidu ei oleks sellel tegevusel ju mõtet. Meil on läinud aega, et süsteem tööle saada ja läheb tõenäoliselt veel aga tunnen, et liigume õiges suunas.

Milline on Sinu kui EAL juhatuse esimehe silme läbi Eesti autoralli hetke olukord?

Ma ütleks, et rahuldav. Ühest küljest kõik justkui töötab. Vaatame kasvõi selle aasta esimest etappi – korraldus oli väga hea, osalejaid palju ja konkurents tasemel. Samas on meil omajagu lahendamist vajavaid probleeme. Noortega peab aktiivselt tegelema, KV ja MV sarju tuleb arendada, samuti tuleks suurendada koostööd naaberriikidega, et konkurentsi tugevdada jne. Ühesõnaga, selle asemel, et oma naba imetleda, peame astuma julgeid samme, et Eesti autoralli areneks, mitte ei seisaks paigal.

Milliseks hindad Eesti kaardilugejate taset? Kas kaardilugejad jagavad omavahel ka kogemusi, et saada veel paremaks -ühised videode vaatamised, koolitused vms?

Kaardilugejate taset on keeruline hinnata, kuivõrd avalikkusel ei ole võimalik nende tööd täies ulatuses näha. Legendi lugemine ainult üks osa sellest tööst, mistõttu ei ole isegi sisevideot vaadates alati võimalik lõplikku hinnangut anda. Minule tundub, et tase on väga hea, samas olen ma kursis ainult käputäie kaardilugejate tööga. Mis puutub kogemuste jagamisse, siis see oleneb väga kaardilugejast endast. Mina näiteks vahetan Simoga pidevalt muljeid, vaatame üksteise sisevideot, kommenteerime, kritiseerime jne. Samas olen kokku puutunud kaardilugejatega, kes pole kunagi ühtegi videot kellegagi jaganud. Ühesõnaga on areng suuresti kinni kaardilugeja isikus. Õppida kaardilugemist on võimalik ainult mingi piirini, kuna suur osa tuleb ikka kogemustest. Reegleid lugedes ja kolleegidega arutades ei õpi selgeks tagumikutunnet, rütmi ega reageerimist kriitilises olukorras. Seega tuleb sõita, sõita ja veelkord sõita. Muide, Kuldar Sikk korraldas alles hiljuti kaardilugejate koolitust, kus tutvustas huvilistele kaardilugemise aluspõhimõtteid. Käisin ka mina ühes loengus kohal ja väga huvitav oli. Kahjuks edasijõudnutele selliseid koolitusi pole veel tehutud.

Paljudel inimestel ja nii ka kaardilugejatel on tekkinud hüüdnimed. Michel Parki kutsuti Beefiks, Simo Koskineni hüüdnimi on soomlane jne.. Kas ka Sul on ka mõni hüüdnimi ja kui on, siis kuidas see tekkinud on?

Ma ei tea, et mul sellist hüüdnime oleks.

Seda intervjuud Sinuga kokku leppides ja tutvustades, mis mul plaanis, sain Sinult päris kiirelt jaatava vastuse. Tänasid mind, et sellise projektiga lagedale tulin. Kas see tähendab seda, et tabasin nö naelapead, et kaardilugejatele tegemistele pööratakse liiga vähe tähelepanu?

Jah, loomulikult. Tihtipeale tundub ajakirjandust lugedes, et ralliautos istub üks inimene. Sellest on kahju.

Magusaim võit ja kibedaim kaotus?

Magusaim võit oli Soome MM 2011. a - tõeline sekund sekundis heitlus viimase katseni, mis lõppes meie napi võiduga. Kibedaim kaotus oli muidugi Walesis 2011, mil kaotasime rahas mõõdetuna pool mljonit eurot.

Lemmikralli, kus oled osalenud / tahaksid osaleda?

Soome on kahtlemata lemmik nendest, kus olen osalenud. Tahaks väga osaleda kunagi ka Uus-Meremaa rallil või siis Austraalia rallil.

Lemmikmasin, millega oled võistelnud / tahaksid võistelda?

Mõne ralli peaks kunagi ikka mõne WRC-ga sõitma.

Kui saaks piirideta unistada ja valida ühe sõitja läbi terve ralliajaloo, kelle kõrval osaleda ühel MM-rallil, siis kes oleks see sõitja, milline oleks masin ja millisel rallil ning miks just nemad?

Markko Märtin, Ford Focus WRC ja Soome MM. Eestlasele pole vist vaja seletada, miks just see kooslus. Või siis Sebastien Loeb, ükskõik mis ralli, ükskõik milline auto. See mees on täiesti arusaamatu nähtus, mistõttu ei ole väga vahet, mis teekattel ja mis autoga. Tegelikult on neid kooslusi kindlasti rohkem aga need tulid esimesena meelde.

Võru talverallil olite Egoniga stardis uue võistlusmasinaga. Kas sõidate terve hooaja ja kas on plaanis osaleda ka mõnel MM-rallil?

Eesti meistrivõistlused on plaanis tõepoolest kaasa teha ja kui vahendeid jagub, siis võib juhtuda, et ka mõned välissõidud. Elame näeme.

 

Nimi: Erik Lepikson

Sünnikuupäev: 17.02.1984

Piloodid, kellele kaarti lugenud: Rain Lipson, Timo Vaarmann, Egon Kaur, Raul Jeets

 

2007 Debüüt Tallinna rallil. Piloodiks Rain Lipson ja võistlusmasinaks Lada 2106

Eesti autoralli meistrivõistlustel 53. koht absoluutarvestuses

2008 Kehtna rallisprint koos Timo Vaarmanniga. 2WD klassi 10 koht

2009 Eesti autoralli meistrivõistlustel 2. koht absoluutarvestuses

Eesti autoralli meistrivõistlustel 2. koht klassis N4 + Super 2000 / Egon Kaur

Mulgi ralli N4 klassivõit

2010 Eesti autoralli meistrivõistlustel 3. koht absoluutarvestuses

Eesti autoralli meistrivõistlustel 1. koht klassis N4 / Egon Kaur

Tallinna ja Rapla ralli absoluutvõit

Mulgi ralli N4 klassivõit

2011 Eesti autoralli meistrivõistlustel 3. koht absoluutarvestuses

Eesti autoralli meistrivõistlustel 3. koht klassis N4 / Raul Jeets

WRC Academy klassis 2.koht / Egon Kaur

Sardiinia ja Soome MM-ralli võit klassis WRC Academy

2012 Eesti autoralli meistrivõistlustel 34. koht absoluutarvestuses

Eesti autoralli meistrivõistlustel 7. koht klassis N4 / Egon Kaur

EST RUS ENG

Üldinfo

Eesti Autospordi Liit on Eesti Autoklubi (13.10.1924-16.06.1940) ja Eesti Autoliidu (1947-1988) õigusjärglane ning nende tegevuse jätkaja. EAL on Rahvusvahelise Autoliidu FIA liige alates 11. oktoobrist 1991. a, omades FIA põhikirja art 3.1 kohaselt Rahvusliku Autoklubi staatust. EAL on Rahvusvahelise Autoliidu FIA poolt volitatud ainupädev autospordi ja autonduse edustaja Eesti Vabariigi territooriumil.

Autosport 2018

Järjekorras 16. raamat sarjast „Eesti autosport“ on pilguheit 2018. aastale Eesti autospordis. Raamatust leiab kõigi alade põhjaliku hooaja kokkuvõtte nii eesti kui inglise keeles, statistikat ja hulgaliselt pilte.

Saadaval Apollos ja Rahva Raamatus ning EAL kontoris Mustamäe tee 4.

veebitehas