Hunt kriimsilma üheksa ametit ehk Teele Sepa lugu

Hooaja kolmandas, Rauno Paltseri poolt tehtud intervjuus saab lugeda, kuidas sai suurest rallifännist kaardilugeja ning lisaks räägib Kristo Subi kaardilugeja ja vastne EAL rallikomitee esimees Teele Sepp üldiselt Eesti autoralli hetkeseisust ning sellega seonduvast.

Nagu juba tavaks saanud alustame algusest. Kuidas jõudsid autoralli juurde ehk kus see pisik alguse sai?

Eks see käib mingis mõttes ikka vere kaudu. Naljaga pooleks võib öelda, et ma ei tea, et keegi tänastest sõitjatest oleks näiteks maletaja poeg või dirigendi tütar. Nii on see ka minu puhul. Minu kadunud vanaisa sõitis rallit, seda küll muidugi ajal, kui legendi kirjutati taksomeetri järgi ja sõideti suvaliste dressipükste ja taksodest Volgadega, minu isa on terve elu tehnikaga tegelenud ning lõpuks hakkas ka minu vend Tõnu koos meie tädipoja Martiniga rallit sõitma. Eks see viimane sai just lõplikuks tõukeks, sest ühel hetkel leidsin end seebikarp ühes ja pasun teises käes ralliradade ääres kaasa elamas. Kusjuures, olgu mainitud, et ma ei osanud tollal ega oska ka praegu ei pasunat puhuda ega pilti teha. Autoga sõitmist olen ma alati armastanud, nii teab näiteks mu ema rääkida, kuidas ta aastasele minule lutipudeli kaasa pakkis ja niimoodi võisin ma hommikust õhtuni isaga bussis kaasa sõita. Iseseisvalt õpetati mind autoga sõitma enne, kui seda legaalselt tehagi oleks tohtinud ning oma esimese auto VW Golfi vahetasin ma juba vahtralehe ajal viienda seeria BMW vastu. Nii et kiirus on mulle alati meeldinud ning tunnen end autos mugavalt nii rooli taga kui loomulikult kõrval istudes. Ja kusjuures, mu oma ema, kelle käest me Kristoga iga ralli eel peapesu saame, et me ei kihutaks, on ka autoralliga nooremana seotud olnud. Nimelt oli tema meditsiinitöötaja ja pidi siis käima rallidel arstiks. Ja tema on niimoodi rallidel osalejana ka katuse üle elanud. Nii, et minu puhul võib kindlalt väita, et tee autorallini oli minu puhul igati loogiline.

Tegid kaardilugeja debüüdi 2004 Koolisügise rahvarallil koos Olavi Pukiga ning kaks aastat hiljem debüteerisid autoralli meistrivõistlustel koos Kaido Viiraga. Miks just kaardilugeja amet ja kas Sul on ka nö mentor, kes Sind selle tee algul juhendas?

See on tegelikult päris koomiline lugu, kuidas minust kaardilugeja sai. Alguses oli minu jaoks juba see piisavalt adrenaliinirohke, kui rallisid vaatamas käisin. Lisaks tolmustele juustele, udustele piltidele ja ärakarjutus häälele kogunes rajalt ja raja äärest ka sõpru, kellega siiani koos aega saab veedetud. Ühel hetkel muretses aga venna sõber Olavi, kes tollal ka tegelikult juba suurt rallit sõitis, niisama funnimiseks rahvarallide tarbeks Moskvitchi. Kutsus Tõnu kaarti lugema ja niimoodi nad siis oma esimese rahvaralli katse starti läksidki. Pärast seda taipas Tõnu, et see kõrvalistumine on ikka üks jube tegevus ning keeldus edaspidi igasugusest kaardilugemisest ning oli siis muuhulgas Olavile maininud, et kui too Tõnule paar pudelit õlut välja teeb, saadab Tõnu oma rallifanaatikust õe Olavile kaarti lugema. Muidugi minu teadmata! Ja niimoodi heliseski ühel õhtul mu telefon ning Olavi teatas, et olgu ma siis hommikul valmis, sest me lähme koos rahvarallit sõitma. Ma ei öelnud ei. Tolle esimese ralli stardis ma ei teadnud kaardilugemisest absoluutselt midagi, mul polnud aimugi, mis elukas on ajakontrollpunkt või mida kujutab endast ülesõit, ajakaart või täpsuslõik. Legendiraamatut olin kaugelt näinud. Nii, et siinkohal veel suured tänud sõber Olavile ja vend Tõnule, tänu kellel need asjad mulle üsna ruttu selgeks said ning just need kaks inimest ongi mulle alati mentoriks olnud.

Oled oma pea kümme aastat kestnud kaardilugeja karjääri jooksul lugenud kaarti kokku 16 eri piloodile. Viimasel viiel hooajal on selleks piloodiks olnud Kristo Subi, kellega koos tulite 2010.a A6 ja N3 ühisarvestuse meistriteks. Kui nüüd tagasi mõelda kõikide nende pilootide peale, siis mis Sa ise arvad, miks just Kristoga koostöö on olnud kõige pikem ja ka edukam?

Tegelikult on varem olnud nii, et olen lugenud pilootidele, kelle oma kaardilugeja mingil põhjusel pole saanud osaleda. Kuigi pikemalt olen sõitnud koos nii Olavi Puki, Andrus Vahi, Gert Aasemäe kui nüüdseks ka Raido Subiga, on enamuses teistele pilootidele lugemine jäänud ühekordseks projektiks. Kristogi kutsus mind alguses ainult Saaremaale lugema. Sõitsime selle ralli ära ja kõik nagu sujus. Kristo arvas, et no sõidame siis uue aasta esimese ka koos ja siis ühe rallisprindi ja siis veel ühe ralli ja nii ta läks. Ju me toimime koos piisavalt ning toimivat asja ei tohiks ju lõhkuda. Meie kohta on naerdud, et noh, teil on nagu abielu. Eks mõnes mõttes ongi, mõnel rallil suudab Kristo mind täiesti hulluks ajada, sest meil on ajaarvamisest erinev arusaam ning kindlasti suudan mina tema kallal piisavalt näägutada, nagu naised ikka. Aga tegelikult on ju kõige olulisem see, et kui stardituled kustuvad, siis usaldan mina teda ja tema usaldab mind.

Sa oled kindlasti üks kõige tuntum Eesti naiskaardilugeja, kuid kas ja kui palju on üldse Eestis naiskaardilugejaid?

Meiesuguseid on tõesti kahjuks vähe. Aga võib-olla just minu õnneks, sest niimoodi saan mina rohkem tähelepanu. Ma olen mõnikord mõelnud, et miks see nii olla võib ning jõudnud järeldusele, et see tuleneb naiste loomusest. Me lihtsalt oleme ilmselt rohkem ettevaatlikumad ning suurema alalhoiuinstinktiga, lisaks on tehnika meie jaoks üldjuhul raketiteadus. Olgu siinkohal öeldud, et mina tean auto ehitusest ja hooldusest PALJU (naerab), ma nimelt olen suuteline ratast vahetama, kütust tankima ja aknapesuvedelikku juurde lisama. Aga õnneks on ka julgeid tüdrukuid, näiteks Inger Tuur, kes varasemalt rohkem kaarti luges, kuid on nüüd juba mõne aasta ise rooli taha kippunud ning seda suisa nö kõrvalise abita ehk krossidel, samuti meie ainus naisekipaaž Maila Vaher ja Karita Kivi ning veel mõned, kes on üksikutel rallidel kaasa löönud. Ometi ma arvan, et naisi võiks rallis rohkem olla ja usun, et naine on hea kaardilugeja, sest on üldjuhul kohusetundlik ja täpne ning naisele pakub ilmselt pinget ka kogu selle paberimajanduse ja muu korraldusega tegelemine, mis väljapoole kiiruskatset jääb. Samas ma taunin seda, kui naine kasutab lihtsalt oma sugu selleks ära, et rallis silma paista, sest olgem ausad, paljas tagumik ei tee kellestki rallisõitjat ning lõppkokkuvõttes näeb selline pingutamine lihtsalt halekoomiline välja. Lisaks ma arvan üldse, et naine roolis ei saa kahjuks või õnneks olema kunagi nii kiire kui mees, sest see lihtsalt ei ole naise loomuses selliseid piire ületada.

Veebruaris intervjueerisin Erik Lepiksoni, kes sarnaselt Sinuga tegutseb juristina. Erik ütles toona, et ralli ja juristi töö on kohati päris sarnased, sest mõlemad vajavad täpsust ning vahel on ka ette tulnud olukordi, kus tuleb ka enda õiguste eest välja astuda. Oled Sa sellega nõus ning on Sul ette tulnud mõnda olukorda, kus ralli ajal on olnud vaja ka juriidilist sekkumist?

Olen absoluutselt nõus. Sõitjad peavad oma õigusi ja kohustusi teadma ning alati tuleks välistada olukord, et sulle tehakse mingil moel ebaõiglaselt liiga. Eks selliseid olukordi on ikka vahel ette tulnud, aga siis võtan ma reegliraamatu kätte ja lähen sellega kohtuniku juurde, et näete, aga tegelikult on nii ja ma nüüd palun asi õigeks teha. Mina suudan muidugi päris kergelt põlema minna ning kuigi ma ise esimesena üldjuhul sõda ei alusta, olen alati valmis lõpuni võitlema. Siinkohal pean aga tänama Kristot, kes mul siis mõnikord nö sabast kinni hoiab ja asjadel maha settida laseb. Aga õnneks ta siiski arvab, et vahest on minust kasu ka, seega oleme mõnikordki pääsenud näiteks valesti määratud trahvidest vms.

Lisaks kaardilugeja ametile omad ka Eesti kõrgeima kategooria kohtunikulitsentsi ning oled olnud erinevatel võistlustel nii rajaturvaja, rajameister, sekretär, võistluse juht kui ka ohutusülem. Millal viimati tegelesid mõne nende eelpool nimetatud tegevusega ja kus Sa kõik selle aja ja energia võtad, et end kõige selle vahel jagada?

Viimati olin ametnikuna tööl Hiiumaa rahvarallil, tegin seal mandaati ja täitsin muid rallisekretäri ülesandeid. Ja kui vaja, siis võtan alati hea meelega kitsekeeled ja istun kohtuniku autosse re-gruppi tegema. Ma tegelikult olen viimased aastad ametnikuna vähe kaasa löönud, kuna sõidan ise nii sport- kui rahvarallit ning ei saa samal võistlusel kahes ametis korraga olla. Kui teisele küsimusele vastata, siis aeg ja energia on ju niikuinii olemas, küsimus on lihtsalt valikutes, kuidas neid kulutada. Eks loomulikult olen mina ka valikuid teinud ja mõnikord millestki loobuma pidanud, eelkõige on mul kahju, et mul on pere ja sõprade jaoks vähem aega kui ma tahaksin. Samas mul on hea meel, et enamus neist käib mulle rallidel kaasa elamas, seega kulutavad nemadki oma aega just autospordis.

Kuidas on hetkel Eesti autospordi kohtunike tase?

Konkreetselt käesoleval hetkel on see segane. Praegu on meil teatud arv inimesi, kes on aastaid seda tööd tasemel teinu. Tänased kohtunikud on aga nii koormatud, et neil ilmselt ei ole aastas enam üldse vabasid nädalavahetusi. Samas ei ole meil uut põlvkonda peale tulemas ja see on üks asi, millega tuleb tegeleda. Sel aastal valiti uus kohtunikekolleegiumi esimees ning on lootust, et asjad hakkavad arenema ja muutuma. Olgu siinkohal ka üleskutse neile nooretele, kellele pakuks huvi rallidel nö köögipoolel osaleda. Vabalt võib võtta ühendust nii minu kui kohtunikekolleegiumiga ning just ühiselt saab asja paremaks teha ja edasi liigutada.

Aastate jooksul on Sul just eelnevalt mainitud kogemustele kujunenud nö oma meeskond, kellega koos olete korraldanud ka ühe Eesti meistrivõistluste etapi (Rapla ralli 2010). Palun räägi lugejatele, kuidas näeb välja ühe Eesti autoralli meistrivõistluste etapi korraldamine algusest lõpuni.

Seal meeskonnas on meid neli; mina, minu vend Tõnu Sepp, minu tädipoeg Martin Rimmel ja meie kõige hea sõber Andrus Vahi. Neljakesi koos tegime 2009. aastal Kesk-Eesti rahvaralli ning samal aastal minirallina ka Rapla ralli, mis tollal ühtegi sarja ei kuulunud. 2010. aastal tegime Eesti meistrivõistluste neljanda etapi Rapla ralli. Minu jaoks on ühe meistrivõistluste etapi korraldamine selline neverending story. Ja siis ühel hetkel, kui sa arvad, et nüüd on kõik tehtud ja võistluse pidamiseks valmis, saad sa aru, et sa oled selles väga eksinud ning tööd on teha veel rohkem kui seni tehtud. Kõik saab muidugi alguse ideest ja tahtest, edasi tuleb see idee kõigile maha müüa ja ma ei mõtle siinkohal ainult toetajaid, vaid ka lähedasi, ametnikke, rajaäärseid elanikke, sõitjaid ja nii edasi, nimekiri on päris pikk. Samuti on huvitav see, et kuigi sa alustad kogu asja planeerimise ja korraldamisega juba vähemalt aasta varem, pead sa lõpuks ikka arvestama sellega, et viimased kaks kuud võid sa magamisest ainult unistada ja seda sõna otseses mõttes. Samuti pead sa mõttes paluma, et su pere ja tööandja piisavalt mõistvad oleksid, sest kodus ja tööl on sind sellel perioodil näha harvem kui kuuvarjutust tähistaevas. Ühe ralli korraldamise kõige pingelisem aeg on muidugi võistluspäev(ad). Siis peab kõik see, mille nimel sa oled kuude kaupa tööd teinud, iseenesest ja sujuvalt toimima või vähemalt nii, et see sellisena välja paistaks. Sõitjad peavad rahul olema, sest nemad on kõige olulisemad, ametnikud peavad rahul olema, sest sa tahad nendega veel koostööd teha, toetajad peavad rahul olema, sest suuresti tänu neile sa üldse midagi teed, pealtvaatajad peavad rahul olema, sest tänu neile on sõitjad ja toetajad rahul. Ühesõnaga, sa pead neil ühel-kahel päeval tootma päris palju rahulolu. Ja kui see kõik on möödas ja sujunud ootuspäraselt, siis jääd sa pingelangusest haigeks. Ja kui sa terveks saad, hakkad sa juba järgmise ralli korraldamisega tegelema, sest aega on niikuinii alati liiga vähe.

Oled olnud EAL rahvaspordikomitee liige aastast 2008, kuid alates selle aasta märtsist sai Sinust EAL rallikomitee esimees. Mis on Sinu ülesanded uues ametis ning mis tundub, et oleks vaja nö ASAP (as-soon-as-possible) ära teha?

ASAP tuleb teha seda, mis on tegemata. Mul on hea meel, et märtsikuu komitee koosolekul sai paika karikavõistluste, noorteralli meistrivõistluste ja rallisprindi meistrivõistluste kalender. Eks see ole nüüd selline tulekahju kustutamine, kuid usun, et igaüks leiab endale midagi meeldivad ning komitee õpib siit seda, et asjad tuleb teha ära õigeaegselt ja korrektselt. Edasi tuleb tegeleda nende probleemidega, mis on kõige teravamad. Nagu ma eespool juba mainisin, on täna näiteks meie kohtunikkond ülekoormatud ning ka ohutus on alati üks päevakorrateema. Tööd on, aga tööd me ei karda!

Paar nädalat tagasi Postimehele antud intervjuus sõnasid Sa, et „Eesti ralli taset ei näita see, mitu meie sõitjat osaleb MM-l, vaid koduse sarja tihedus“. Kas sellest võib välja lugeda, et Sinu ja Su meeskonna eesmärk on ralli taas sõitjatele nö kättesaadavamaks teha ning sellega seoses ka tõsta üldist Eesti autoralli taset, mis omakorda tähendaks seda, et rajaäärde oleks tulemas jälle palju publikut, keda viimastel aastatel on vähemaks jäänud?

Tegelikult on Postimehes minu mõtet natukene väänatud. Ma küll tõesti ütlesin, et Eesti ralli taset ei näita see, mitu meie meest maailmas sõitmas on, kuid ma pidasin silmas seda, et nende meestega peab tegelema juhatus ja tänane uus president, kes just vajalike kontaktide ja kogemuse pärast sinna valitud saigi. Mina olen seisukohal, et rallikomitee eesmärk on tegeleda koduste sarjadega ning just nii, et rallisport Eestis oleks atraktiivne nii sõitjatele kui pealtvaatajatele. Aga oluline ei ole mitte tihedus, vaid kvaliteet ja seda nii iga üksiku sõitja kui pealtvaataja jaoks. Samuti tuleb aru anda, et korraldajalt ei saa nõuda võimatut, sest Eesti seab juba nii asukoha kui majanduslike võimalustega omad piirid. Oluline on kõikide osapoolte koostöö.

Arvestades seda, et oled ise kaardilugeja, kas rallikomitee esimehena on plaanis panustada rohkem ka kaardilugejate koolitusse, arengusse, ühised workshopid jne?

Tegelikult ma olen nii endale kui Kristole lubanud, et rallil olen ma siiski endiselt kaardilugeja, aga idee on muidugi hea. Hetkel see küll plaanis ei ole, aga kui meenutada nende kogunemiste populaarsust, mida viis läbi Kuldar Sikk ja kus minagi suure huviga enesetäiendamiseks osalesin, siis ilmselt tuleb sellega ka edaspidi tegeleda. Võib-olla tuleb hoopis viia ellu idee, mis käidi välja Eesti rallisportlaste liidu üldkoosolekul, et tuleks teha üleüldine rallisportlaste üldkogu, kus siis nii rallikomitee kui teised oma tegevusest aru annaksid ja huvitatud oma küsimusi saaksid esitada või probleeme lahata. Samas olen alati aidanud neid, kes kaardilugemise osas nõu või abi on küsinud ning teen seda suure rõõmuga ka edaspidi.

Sinu kogemustepagas autoralliga seotult on tohutult suur. Sul on kogemusi nii ralli korraldaja, kui ka rallil osaleja poolelt. Kui nüüd nendele olnud aastatele tagasi mõelda, siis kas on meenutada mõni siiani muiet näole toovad lõbusat seika, mida Sa ka lugejatega oleks lahkesti nõus jagama?

Tegelikult on nii, et kuigi viimased aastad on olnud võistlemine väga pingeline ja kõige olulisemaks on saanud hea tulemus, siis alguses oli kõik puhas rõõm, vaatamata sellele, kuidas mingi võistlus lõppes. Ja ma tunnen sellest puudust. Siiralt. Aga vahel saab õnneks nalja siiani. Eredamalt on näiteks jäänud meelde see, kui meie korraldatud 2010. a Rapla ralli oli läbi, helistas laupäeva õhtul üks rajaäärne talunik, kes teatas, et nullide sireenide peale oli üks tema noortest tõupullidest tarast läbi murdnud ja metsa lipanud. Mis meil siis ikka üle jäi, andsime nõusoleku ja leppisime kokku, et paneme hommikul kummikud jalga ja lähme seda tõupulli metsa taga ajama. Mina olin veel pool ööd hirmust ärkvel, kujutades ette, kuidas ma metsas PULLI taga pean ajama ja mõeldes sellele, et huvitav, kumb meist siis kõrgemale puu otsa ronida suudab. Õnneks lõppes kõik hästi, sest hommikul talunik helistas ning teatas, et tema „poja“ on tühja kõhuga koju tagasi jõudnud. Sai ikka korralikult pulli. Kuigi ma juuksevärvilt blond ei ole, siis vahel lööb ikka selliseid blonde hetki sisse ja neid suudab Kristo muidugi minu kiusuks alati korralikult ära kasutada ja pärast on mõlemal nalja kui palju.

Alanud 2013. hooaeg on teil koos Kristoga juba kuues ühine hooaeg. Lisaks sellele oled nüüd märtsist ka EAL rallikomitee esimees. Kas see tähendab seda, et sel hooajal üritad lisaks rallidel kaardilugeja ametile ka teha nö. mõtteis märkeid, et mida saaks paremaks muuta ning tagasi EAL kontorisse jõudes asud plaane arutama ja realiseerima?

Neid märkmeid olen ma alati teinud ja ma usun, et mu mõtted on siiani alati ka välja öeldud. Nüüd on selles suhtes lihtsam, et ma lähen ise komitee koosolekule, saan teha ettepanekuid otse ja nende üle vahendajateta vaielda. Ma igal juhul aga pingutan selle nimel, et miski minu kohustusi kaardilugejana ei häiri ning ma selles suhtes Kristot või rahvarallipilooti Raidot alt ei veaks. Rallil olen ma kõigepealt ikkagi kaardilugeja.

Millised on lisaks kaardilugemisele Sinu hobid ehk millega tegeled veel juristi, EAL rallikomitee ja kaardilugeja ametist kõrvalisel ajal?

Üllatav või mitte, aga ma kokkan. Ma armastan söögitegemist ja küpsetamist. See on minu jaoks veel suhteliselt uus hobi ning mulle meeldib eksperimenteerida. Ma arvan, et see meeldib ka mu lähedastele ja töökaaslastele, sest just nemad peavad enamuse sellest ära tarbima. Samuti meeldib mulle sõpradega aega veeta, reisida ning loomulikult autoga sõita, nii et minu rallivaba nädalavahetus saab tihti just rooli taga veedetud ja kasvõi mööda Eestit ringi kruiisides.

Magusaim võit ja kibedaim kaotus?

Naisena ma olen ilmselt õrnema hingega kui mehed (või vähemalt paistab see naiste puhul rohkem välja), seega mõjuvad kaotused mulle üldjuhul alati halvasti. Kibedaim kaotus on 2011. aasta Mulgi rallilt, kui me esimesel päeval teisele katsele sõites mõned jupid piduritest kaotasime, AKP-sse seetõttu hiljaks jäime ning seejärel kaks katset piduriteta sõitsime, mis tähendas kokkuvõttes seda, et jätsime seal hüvasti võimalusega teist korda Eesti meistriteks tulla. Ausalt, ma isegi nutsin õhtul kodus patja. Magusaid võite on olnud õnneks rohkem kui nutetud peatäisi, loomulikult võidetud meistritiitel, rahvaralli karikasarja võidud. Üks magusamaid on Mad Croc Rally Estonia 2010. aasta klassivõit. Tookord oli kolmepäevane ralli ja pühapäevane sõit oli tõeline piin. Mul olid kaelatoest rangluud sinised ja rihmade pingutamine tekitas valu, meil oli teise koha ees ligi 10-minutiline edu ehk sõita tuli nii, et auto igal juhul terveks jääks ja see röövis igasuguse sõidu- ja lugemise rütmi, olime viimastel katsetel rohkem kraavis kui rajal. Viimase katse finišis olime aga nii rõõmsad, et oleks vajadusel auto kasvõi ise parc fermesse lükanud. Aga kokkuvõttes julgen ma öelda, et läbi aastate on ralli pakkunud mulle oluliselt rohkem rõõmu kui midagi muud. Aga sellepärast ma ju rallit armastangi.

Lemmikralli, kus oled osalenud/tahaksid osaleda?

Mulle väga meeldib Viru ralli. Alati hea korraldus ning huvitavad ja keerulised katsed, tihti keerulised ilmastikuolud, aga põnev sõit. Kuigi pean tunnistama, et pärast 2011. aasta Kehala hüpet tunnen alati, et keegi võiks ometi selle Munamäe seal paarisrajal siledaks lükata. Osaleda tahaksin ma mõnel rallil Soomes. Mind on küll kutsutud F-Cupi „kaarti lugema“ (F-Cupi etappe sõidetakse pimerallidena ehk siis rada enne ei läbita ning kirja ei panda) ning ma isegi käisin siis seal kohapeal asja vaatamas, aga pärast seda, kui mu tulevane soomlasest piloot ühel võistlusel kaks korda katuse tegi, sain aru, et see on isegi minu jaoks liiga hull teema ja vabandasin end ajapuudusega välja.

Lemmikmasin, millega oled võistelnud/tahaksid võistelda?

Käesolevaks ajaks kindlasti Honda Civic Type-R. Jah, tõesti kaheveoline auto ja ma siiralt ei saa aru eestlaste neliveo vasikavaimustusest. Honda on hea auto, välja arvatud see, et selle autoga ei saa/ei ole võimalik/ei tohi hüpata. Lemmikauto on kindlasti ka BMW M3, mida ma siiani vahel väga igatsen, sest see auto on mõnusalt vihane ja agressiivne ning ma ei mõista, kuidas Gert võis SELLISE auto Evo vastu vahetada. Eks iga sõitja jaoks on unistuseks korragi elus WRC-s istuda, nii ka minul. Aga ma muidugi olen kindel, et kiire sõitja puhul võivad mul pärast püksid märjad olla.

Kui saaks piirideta unistada ja valida ühe sõitja läbi terve ralliajaloo, kelle kõrval osaleda ühel MM-rallil, siis kes oleks see sõitja, milline oleks masin ja millisel rallil ning miks just sellised valikud?

Ma valiksin korraliku segapudru. Autoks võtaksin Fordi, sõitjatest võtaksin Michele Mouton’i ning ralliks valiksin Soome etapi. Auto sellepärast, et see on tänu Markko Märtinile kõikide eestlaste südames, nii ka minul, pealegi olen kuulnud, et see pidi üks kuramuse hea auto olema, Soome, sest see on loodulikult väga huvitav ja võib-olla saaksin ma niimoodi ka oma trampliinihirmudest üle ning Mouton’i sellepärast, et ta on vaieldamatult läbi aegade maailma kõige silmapaistev naine autorallis. Naised hoiavad ikka kokku.

 

Nimi: Teele Sepp

Rahvus: eestlane

Sünniaeg: 24.08.1983

EAL rahvaspordikomitee liige aastatel 2008-2012

EAL rallikomitee esimees alates 05.03.2013

Piloodid, kellele kaarti lugenud: Piloote on tänaseks hetkeks olnud kokku 16, neis autoralli meistrivõistlustel olen sõitnud koos Kaido Viira, Andrus Vahi, Indrek Tammvere, Koit Repnau, Rain Johansoni ja Kristo Subiga.

 

Parimad tulemused:

2006 autoralli karikavõistluste 3. koht klassis E8 koos Kaido Viiraga (VW Golf)

2007 autoralli karikavõistluste 1. koht klassis E7 koos Andrus Vahiga (Lada Samara)

2007 autoralli meistrivõistluste hõbemedal E-rühmas koos Andrus Vahiga (Lada Samara)

2009 rahvaralli karikavõitja klassis 2WD-S koos Gert Aasmäega (BMW M3)

2010 autoralli meister A6 ja N3 ühisarvestuses koos Kristo Subiga (Honda Civic Type-R)

2010 rahvaralli karikavõitja klassis 2WD-S koos Gert Aasmäega (BMW M3)

2010 Viljandimaa parimad autosportlased koos Kristo Subiga

2011 autoralli meistrivõistluste hõbemedal A6 ja N3 ühisarvestuses koos Kristo Subiga (Honda Civic Type-R)

2011 Michelini karikavõistluste 2. koht 2WD arvestuses koos Kristo Subiga

2011 Viljandimaa parimad autosportlased koos Kristo Subiga

2012 autoralli meistrivõistluste hõbemedal A6 ja N3 ühisarvestuses koos Kristo Subiga (Honda Civic Type-R)

2012 Michelini karikavõistluste 2. koht 2WD arvestuses koos Kristo Subiga

2012 Viljandimaa parimad autosportlased koos Kristo Subiga

2012 Balti rahvaralli karikavõistluste 2. koht klassis 4WD koos Gert Aasmäega (Mitsubishi Lancer EVO 5).

 

Foto: Pille Russi

EST RUS ENG

Üldinfo

Eesti Autospordi Liit on Eesti Autoklubi (13.10.1924-16.06.1940) ja Eesti Autoliidu (1947-1988) õigusjärglane ning nende tegevuse jätkaja. EAL on Rahvusvahelise Autoliidu FIA liige alates 11. oktoobrist 1991. a, omades FIA põhikirja art 3.1 kohaselt Rahvusliku Autoklubi staatust. EAL on Rahvusvahelise Autoliidu FIA poolt volitatud ainupädev autospordi ja autonduse edustaja Eesti Vabariigi territooriumil.

Autosport 2018

Järjekorras 16. raamat sarjast „Eesti autosport“ on pilguheit 2018. aastale Eesti autospordis. Raamatust leiab kõigi alade põhjaliku hooaja kokkuvõtte nii eesti kui inglise keeles, statistikat ja hulgaliselt pilte.

Saadaval Apollos ja Rahva Raamatus ning EAL kontoris Mustamäe tee 4.

veebitehas