Kuulutaja intervjuu Ott Tänakuga

Lääne-Viru nädalaleht Kuulutaja avaldas intervjuu Ott Tänakuga, kellest viimasel ajal on palju juttu olnud. Järgnevalt on avaldatud osa artiklist, täies mahus saate seda lugeda Kuulutaja veebiküljelt. Küsijaks oli Aivar Ojaperv.

Räägime algatuseks meie, see tähendab ajakirjanike tööst. Kuigi viimasel nädalal oled sa paaril korral ETVle intervjuu andnud, on meedia kippunud sind süüdistama, et sa pole ajakirjanikele kättesaadav, ei tahtvat nendega suhelda. Milles asi?

Nende spordiajakirjanikega, kes on teemast tõsiselt huvitatud ja ise sellesse süvenenud, olen alati hea meelega suhelnud. Aga inimestega, kes kirjutavad ajuvabasid pealkirju, kes püüavad vaid klikke ja n-ö lahedaid kommentaare, nendega ei taha ma küll rääkida. Pole nagu mõtet. Kahjuks on autosporti tundvaid ajakirjanikke Eestis vähe ja sellepärast võibki jääda mulje, et ma hoian meediast kõrvale. Suhtlen tõesti vaid nende ajakirjanikega, kellega ise tahan. Väljaannetele, kus iga teine uudis põhineb allikal "naised saunas rääkisid", ei taha ma kommentaare anda.

Üks konkreetne lugu oli selline, et keegi fänn, kusjuures ma tean isegi, kes konkreetselt, viskas Eesti rallifoorumis teema õhku – foorumites ju ikka räägitakse, arutatakse ja spekuleeritakse. Mingi Venemaa foorum võttis asja üles, ilmselt tõlkevea tõttu ei saanud veel täpselt aru ka, millest jutt, ja pani kirja oma versiooni. Ning Eesti meedia omakorda korjas selle jutu Vene foorumist üles. Lausa imekspandav, kui kiiresti asi levis ja jõudis isegi rahvusringhäälingu uudistesse. Selle "uudise" puhul olid vaid pealkirjad erinevad – üks löövam kui teine.

(See täiesti väljamõeldud uudis oli see, et Tänak liitub ERC-sarjaga. Enda sõnul pole ta sellest isegi mõelnud. – A.O.)

Vastab see tõele, et sulle on paar minutit enne kiiruskatse algust helistatud ja tagatipuks küsitud täiesti sisutühje küsimusi a'la "kuda vorm on?", "kas paned selle katse kinni?"

Oma praegust telefoninumbrit ma eriti ei levita ja tänu sellele pole ka enam sellises stiilis helistamisi olnud. Aga häirivaid kõnesid olen tõesti saanud. Kas just enne kiiruskatse algust, aga näiteks pühapäeva õhtul, kui silm on hakanud juba kinni vajuma. Ja kui siis veel täiesti lambist võetud küsimusega lagedale tullakse, ei jäägi muud üle kui end kättesaamatuks muuta.

Aitab nüüd ajakirjandusest. Räägi, kes oled, kust tuled, kuidas alustasid?

Olen Saaremaa poiss. Esimene võistlus oli 2001. aastal Saaremaal rallikrossis – sõitsin isa autoga. 2003.-2004. aastal võistlesin noorterallidel ja alates 2004. aastast sportrallidel.

Rallihuvi sain isalt, kes on selle alaga tegelenud. Kusjuures lubas mind poisikesena küll garaazhi uudistama, aga rallidele eriti kaasa ei võtnud. Kodune Saaremaa ralli oli esialgu ainus, mida oma silmaga nägin.

Garaazhis tegin õige pea ka ise nina õliseks. Isalt kõrvalt õppisin palju ja tänu sellele saan praegu lisaks sõitjaametile hakkama ka mehaaniku tööga – olen seda MM-Motorspordis vahelduva eduga neli aastat teinud.

Saadud kogemused kuluvad ära ka Oti Ralliklubis. Nimetatud ühendus sai moodustatud selleks, et kui ma veel vaid Eestis sõitsin, oleks asjaajamistel mingi juriidiline keha. Praeguseks on see muutunud klubiks, kus minu kodukandi Kärla poisid saavad koos käia ja oma autosid putitada. Meil on korralik soe garaazh ja nädalavahetustel on seal 4-5 poissi alati sehkendamas, kui mitte rohkem. Peagi algaval hooajal tahaksime Eesti meistrivõistlustel juba ka klubide arvestuses osaleda ja mõned silmad pähe saada – näiteks Rasmus Uustulnd on päris andekas vend.

Oled siis selles mõttes oma kaardilugeja Kuldar Sikuga sarnane – tema tegeleb noorte rallihuviliste kantseldamisega oma kodukandis Elvas?

Kuldari teoreetilised kogemused kaardilugejana on Eestis kindlasti suurimad. Ta alustas autospordiga juba umbes siis, kui minu isa mind veel mandril toimunud rallidele kaasa ei võtnud.

2005. aastal liitusid klubiga Syrus Rally.

See oli Vene rallimeeste ja –toetajate loodud klubi, mille baas asus Eestis Kanepis. Olin noor poiss ja ainus klubi värvides sõitev eestlane. Sõiduvahendiks oli esiveoline Volkswagen Golf 2 ja Renault Clio. See oli hea kogemus. Meeskond oli professionaalne, inimesed igapäevaselt palgal ja teadsid, mida teha.

Sama aasta sügisel valis Markko Märtin välja kaks noort pilooti, kes hakkasid sõitma tema kureeritavas tiimis. Valikusse mahtusid Martin Rauam ja Rainer Aus. Kas ta ei tundnud sinu talenti siis veel ära, et valis Martini ja Raineri ning aasta hiljem Raineri kõrvale Egon Kauri?

Kandidaatidele mõeldud katsed, minu mäletamist mööda oli kandideerijaid kuus, tegin kaasa ja kuidas läks, ei oska praegu hinnata. Kohe algusest oli tegelikult teada, et Markko meeskonda ma ei kandideeri, sest mul oli Syrusega kehtiv leping.

Edasist peaks üks õige rallisõber juba mäletama...

2008. ja 2009. aastal tulin N-rühmas Eesti meistriks, 2009 õnnestus sõita ka esimene MM-sarja etapp, milleks oli Portugali osavõistlus, sõitsime seal N4 klassi Subaruga. Sama aasta sügisel võitsin võistluse Pirelli Star Driver, tänu millele sain järgmisel hooajal sõita Pirelli meeskonnas PWRC-sarja.

Räägime möödunud hooajast ka, mil tegid WRC-sarjas kaasa n-ö täispaketi.

Hooaja esimene pool oli raske, eriti vaimselt. Uus ja suur meeskond, palju pingeid. Mis seal häbeneda – ma ei suutnud täita eesmärke, mille olin ise endale pannud.

Suvel oli sarjas väike paus ja selle jooksul õnnestus end koguda. Hooaja teisel poolel oskasin juba meeskonna teadmisi ära kasutada. Aasta lõpu poole kasvas kiirus ja suutsin sõita juba seda sõitu, milleks olen tegelikult võimeline. Mind ennast ka üllatas minu kiirus asfaldil – eestlasi peetakse ju ikka "kruusapoegadeks", aga mulle hakkas asfalt tõsiselt meeldima. Asfaldil tuli ka suurem osa minu katsevõitudest sel hooajal. Markko Märtin õpetas ja juhendas muidugi ka, nagu oskas.

Meedia ja fännid teadsid targutada, et Tänak pidanuks tagasi hoidma ja kindlalt lõpetama. Sul tuli ju ette ka kraaviskäimisi. On seal rooli taga üldse võimalik kalkuleerida, et nüüd sõidan 90protsendilise kiirusega ja nüüd 110 protsendiga?

Tegelikult on. Mida rohkem on kogemust, seda rohkem tunned oma piire ja teatud oludes on võimalik teadlikult tagasi hoida küll. Kuid finishisse jõudmine ei sõltu ainult sellest, kui kiiresti sõidad. Või siis täpsemalt: teel püsimine ei sõltu ainult kiirusest. Klappima peab ka legend, auto seadistus. Eks ma maksin kooliraha kõikides komponentides, kuid seda saan kinnitada, et ülearuseid riske, 110 protsendiga sõitmist, ma ette ei võtnud.

Tavainimene ei oma vähimatki ettekujutust, kui pingelised on rallisõitja võistluspäevad. Kirjelda ühe MM-ralli päevakava.

Sõltub muidugi ajakavast, kuid keskmine äratusaeg on kell 5 hommikul. Kella 6 paiku saab auto kinnisest parklast kätte, seejärel hooldus ja hommikused katsed. Kella 11-12 paiku on vaheaeg. Hoolduspargis seisab auto tavaliselt pool tundi, selle aja jooksul peab jõudma võtta ka väikese eine. MM-rallidel on eraldi aeg ette nähtud ka meediaga suhtlemiseks, tavaliselt 15 minutit. No ja seejärel päeva teine pool ja auto läheb kinnisesse parki kella 17-18 paiku.

Mina olen see tüüp, kes näiteks süüa võistluspäeval eriti ei taha. Adrenaliinilaks on nii kõva. Lõunapausil söön parimal juhul apelsini või pirni, midagi soolast alla ei lähe. Autos on meil kaasas veel energiabatoonid ja jook. Minu tavaline kehakaal on 74-75 kg, ühe ralliga läheb julgelt 3 kilo maha. Õhtuti mul õnneks probleeme pole – film päevasündmustega silme ees ei keri. "Juhtme seinast tõmbamise" oskus on järjest paranenud, eks selleski on oma osa kogemustel. Üritan mõelda muid mõtteid ja tegelikult on kogu päev nii väsitav, et silmad vajuvad ruttu kinni. Väsimus ei ole niivõrd füüsiline, kui just vaimne – seda põhjusel, et iga katse eel pead taas ja taas täielikult keskenduma.

Sinu tulevik on lahtine. Sellepärast on õigustatud küsimus, kuidas sa end raja servas tunned? Ajab närvi, kui teised kihutavad ja ise ei saa, või võtad külmalt?

Ausalt öeldes pole ma rallit raja äärest eriti vaadanudki. Mullu ei saanud Eestis küll kordagi võistelda. See on tegelikult kurb, sest kodus on lahe ja pingevaba, kuid ega ma koduseid rallisid kõrvalt ka vaadanud. Olen üritanud sellisest tegevusest üldse hoiduda. Kui Eestis olin, siis viibisin pigem boksis ja abistasin tiimijuhina oma klubi noori poisse. Tõtt öelda on väljaspool autot pinged veel suuremad kui ise võisteldes – no kuidas sa sõnadega õpetad kiiremini sõitma? Tiimijuhi amet on vaimselt väga raske.

Oled Kuldariga ikka kahekesi autos või hoiab teie tegemistel veel keegi silma peal?

Üks part on, jah, käigukangi küljes küll. Ta on staazhikas olija – mehaanikud andsid selle ülesande talle juba 2008. aastal. Kuna nimetatud aastal tulin neliveolisel esmakordselt Eesti meistriks, siis pole pardi võimetes põhjust kahelda. Aga üldiselt sõidab ikka mees, mitte talisman, ja ma olen selline tegelane, kes õnneasjadesse eriti ei usu. Ise pead sõitma ja oma asjade eest vastutama.

 

Kuldar Sikk alustas veokamehena

Ott Tänaku kaardilugeja Kuldar Sikk on sama ametit pidanud ka teiste Eesti rallisõitjate kõrval. Oma karjääri algaastail luges ta kaarti Valdur Reinsalule, seejärel Urmo Aavale.

Vähe teada on aga tõsiasi, et Sikk on ka ise võistlusauto rooli taga istunud. Tegelikult algaski tema võistlejakarjäär auto vasakpoolsel istmel ja kaardilugemine tuli hiljem. Kuigi võistlusprotokollid on internetiavarustes jalutama läinud, julgeb siinkirjutaja väita, et Kuldar Siku autosportlase karjäär algas kas 1998. või 1999. aastal. Päris kindlasti oli võistlusautoks veoauto GAZ 52 ja võistlussarjadeks Eesti veoautokrossi ja veoautode rallikrossi meistrivõistlused. Siku kui veokamehe karjääri suurimaks saavutuseks oli etapivõit Saaremaal Kogula rajal – täpselt samas võistluspaigas, kus vaid aasta hiljem sai tuleristsed Ott Tänak.

 

Oti suur fänn, ettevõtja Oleg Gross:

"Otti on eelmise hooaja eest ülekohtuselt palju kritiseeritud – lõhkus tehnikat, ei pidanud pingele vastu jne. Selline kriitika on äärmiselt ülekohtune. Otil on õige sportlasehing ja see ei lubanud tal rallisid lihtsalt läbi töristada. Ning tagantjärele tarkusena pole mingit vahet, kas Ott lõhkus tehnikat või mitte – asjaolude halva kokkulangemise tõttu poleks ta nagunii meeskondadesse mahtunud. Ta võistleb valel ajal - tehasemeeskondi enam praktiliselt pole ja andekaid (ning rahakaid) konkurente on kamaluga. Võistlema pääsemine sõltub ainult rahast – näitajaks pole mitte ainult sõiduoskus, vaid ka rahakoti paksus. Kümme aastat tagasi polnuks Otil meeskonnaga mingit probleemi – pigem olnuks tal järjekord ukse taga. Aga praegune aeg on paraku selline, kus ainult andekusest ei aita.

Kui võrrelda Oti vanust, kogemusi ja osalemiskordi MM-sarjas, siis paneb ta enamikule konkurentidest pika puuga ära. Väga vähe on selliseid mehi, kes oma esimesel täishooajal võidavad kuus kiiruskatset ja tõusevad ka ralli kokkuvõttes poodiumile. Ott suutis seda. Suutis näidata ka kiirust, mis on absoluutses tipus. Me lihtsalt ootame, endale aru andmata, noorelt mehelt ulmeliselt palju.

Eesti rallisõitjatest pean Otti läbi aegade andekaimaks. Praegune seis on selline, et kõigepealt tuleb Ott, siis sood ja rabad, ja alles seejärel Pärna, Kruuda, Gross ja teised poisid.

Mis puutub Oti ja meedia suhetesse, siis Ott on rallimees, mitte jutumees. Jutumehed aga reeglina kiiresti ei sõida."

EST RUS ENG

Üldinfo

Eesti Autospordi Liit on Eesti Autoklubi (13.10.1924-16.06.1940) ja Eesti Autoliidu (1947-1988) õigusjärglane ning nende tegevuse jätkaja. EAL on Rahvusvahelise Autoliidu FIA liige alates 11. oktoobrist 1991. a, omades FIA põhikirja art 3.1 kohaselt Rahvusliku Autoklubi staatust. EAL on Rahvusvahelise Autoliidu FIA poolt volitatud ainupädev autospordi ja autonduse edustaja Eesti Vabariigi territooriumil.

Autosport 2018

Järjekorras 16. raamat sarjast „Eesti autosport“ on pilguheit 2018. aastale Eesti autospordis. Raamatust leiab kõigi alade põhjaliku hooaja kokkuvõtte nii eesti kui inglise keeles, statistikat ja hulgaliselt pilte.

Saadaval Apollos ja Rahva Raamatus ning EAL kontoris Mustamäe tee 4.

veebitehas